ARVAMUS

Kas hirmsad klounid on ainult filmides?

november 28, 2017

Septembris esilinastus Stephen King’i menukromaani põhjal loodud õudusfilm “IT” ehk emakeeli “See”. Kui 1990 aasta miniseriaali adaptsioon mängis rohkem rõhku klouni tobedalt naljakale käitumisele ja olekule, siis 2017. aasta film mängib vaataja emotsioonidel.

Väike Georgie, olles saanud vanemalt vennalt, Billy-lt, isemeisterdatud paadikese, läheb vihma käes seda lompides “purjetama” laskma. Kahjuks aga Georgie’l polnud õrna aimugi, et äravooluluugis satub ta kokku kurja klouniga, kes ei tulnud õhupalle puhuma ja mänge mängima.

“You’ll float too, Georgie“, meelitab Pennywise väikest poissi oma urgu, et talle teravad kihvad sisse lüüa ning mõnuleda noore poisikluti lihast. Edasi läheb film käima, mis on emotsionaalne, õudusttekitav, šokeeriv ja lihtsalt meeletult kurb.

Nii raamat kui ka film keskenduvad sellistele probleemidele, nagu väikelinna võim, lapsepõlvetrauma ja selle tagajärjed edaspidises elus, täiskasvanute ükskõiksus ning seksuaalne ja vaimne vägivald laste suhtes. Kõlab nagu konkreetne kompott, mida seedida.

Kui visata statistikale pilk peale, siis saame teada, et 2014.aastal oli kõigist Eestis registreertud seksuaalkuritegudest 72%(!!!) toime pandud noorema kui 14 aastase lapse vastu. 

Iga üks tüdruk viiest ja üks poiss kahekümnest on seksuaalvägivalla ohver, 20% täiskasvanud naistest ja 5-10% täiskasvanud meestest omavad mälestusi seksuaal vägivalla või seksuaalahistamise osas lapsepõlves. Ühe aasta jooksul Ameerika Ühendriikides oli 16% 14-17 aastaseid noorukeid, keda oldi seksuaalselt väärkoheldud.

Need on üksikud näited tuhandest ja nendest kirjutamine on piisavalt masendav. Mõelda vaid, lapsed satuvad rohkem seksuaalkuriteo ohvriteks kui täiskasvanud inimesed. Lapsed ei ole võimelised füüsiliselt vastupanu osutama, nad on kerged sihtmärgid kiskjatele, kes varjavad ennast heatahtliku maski taha.

Kuigi film ei keskendu 100% seksuaalvägivallale laste suhtes, tõstatab ta selle probleemi väga tugevalt esile. Iga sündmus, mis meiega lapsepõlves toimub, osutub väga tugevaks määrajaks meie isiksuse ja edaspidise elu kujunemisel. Endalgi on kogemusi onudega, kes meelitavad kommi, mänguasja või mõne muu valeliku ettekäändega oma kurjadesse urgastesse. Ma ei saa väita, et iga üks on seda kogenud- mul puudub selleks vastav statistika- kuid ma saan öelda nii palju, et hirmsad klounid ei ole ainult raamatutes ja filmides.

Mõned aastad tagasi oli aktuaalne teema Ameerikas, kus inimesed riietusid klounideks ning terroriseerisid möödaminejaid, hirmutasid lapsi ning nii mõnigi sai vigastada. Ma olen igati pro-life ja humanistlik inimene, uskudes inimestesse ning heatahtlikkuse, kuid ka mina leian, et midagi peab tõsiselt ettevõtma ja muutma. Ilmselgelt ei saaks ma üksi midagi muuta, isegi kümnekesi ei saaks, kuid iga inimene, kes tunneb, et tahab panustada, on juba suur samm.

Vaatamata sellele, et filmiseanss on läbi, kinoekraan kustus ja vaatajad on lahkunud oma kodudesse, kripeldab filmi temaatika siiani. Füüsiliselt hakkab valus, kui mõtlen, et nii paljud lapsed kannatavad ja kui hirmsalt see neid edaspidises elus mõjutab ning saadab, nagu vari. Meenub üks juhtum eelmisest suvest, kus ülekäigurajal Viru keskuse juures, üks noor ema karjus oma tütre peale ning lükkas tolle vihaselt ümber, jooksis ületee ja haihtus rahvamassi. Tirts nuttis nii ahastavalt, samal ajal, kui vanaema, kes oli kõrval, püüdis teda rahustada. Südantmurdev ja nukker.

Lapsed on eluõied, neid tuleb kasvatada ning nende eest hoolitseda, mitte tampida neid mutta, ahistada, teha liiga, kasvatades järjekordse generatsiooni murtud hingi. 

Klounid ei eksisteeri ainult filmides, vaid meie endi kodudes ja linnades.

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply