ARVAMUS

Kus ma olen ja kuhu ma võiksin kaugemale jõuda*

august 29, 2017



Naljakas on tulla tagasi mõtisklustega, kui pigem mingisuguse hullult konstrueeritud artikli/looga, kus ma jagaksin sajaga õpetusi või räägiks naljajuttu. Tegelikult, mis mind takistab ka praegu naljajuttu kirjutamast? Tehniliselt mitte miski.

Olen blogi pidamisest pea kaks kuud eemal olnud. Kui ma oleks hästi aktiivne ja enda silmis täpselt nii fun nagu ma olla tahaks, siis ma vastaks, et ma reisisin pool Ameerikat läbi, suudlesin oma kutiga Eiffeli torni tipus, lõin kaasa mingisuguses ulme lahedas projektis, mis mind raudselt elus sajaga edasi viib ning sada tuhat veel lahedamat asja. Kuna ma olen tegelikult suhteliselt tavaline, siis peate leppima siira (vabandava) vastusega: ma olin nädalas kuus päeva tööl ja mul polnud aega. Minu siirad vabandused.

Enne, kui ma lähen oma mõtte juurde, millest tänane postitus tuleb, siis paar sõna juttu üleüldse blogimisest. Mul on mustandikaustas paar kirjajuppi, mida olen mõelnud üles panna, siis jälle ümberotsustanud ja nii kakskümmend korda. Seega, las need jupid jäävad oma aega ootama.

Teema juurde. Mäletate, kui tuli välja Raua* kihvt ja paljude südamed võitnud raamat? Jah, mina ka mäletan. Ma pole seda kordagi lugenud, kuid kuna see pidavat olema tõepoolest üks kuradi hea raamat, siis ilmselgelt mitmed sellest ka rääkisid. Mina sain aru nõnda, et üks hetk Raud otsustas, et tavai, aitab palgatööst, tahan oma asja ajada! Nii lahe! Tahaks ka!

Aga kuidas? Päris siiralt, kuidas? Mul on siin Kristjaniga kahe peale blogi, mis ongi mingilmääral see “oma asi”, aga samas mitte päris. Blogimine ei too mingit sissetulekut, mis polegi minu jaoks niivõrd oluline, kuid te ei kujuta ettegi kui hea on ennast lihtsalt tühjaks kirjutada.

Muidugi ma üritan siiski teha sisult ja vormilt korrektset “tühjaks rääkimist”, sest noh, väga ei tahaks, et kui lähen kusagile väljaandesse tööd lunima, siis nad guugeldavad ja ma siin panen hullu stiilis “mm ää käisin koolis hehehhe nii lahe”. Need ajad on (õnneks) möödas.

Küll aga jah, kirjutamine on minu teema. Olengi mõelnud, et ehk leiaks (tasuva) töö kirjutamise valdkonnas? Jumal küll, ma olen ju ajakirjanik! Mulle on kõik teed avatud, mine ja võta!

Aga tegelikult pole see nii lihtne. Ennast peab tõestama ja kehtestama ja ma tunnen, et hetkel jääb mul sellest lihtsalt vajaka. Jah, ma olen hea kirjutamises. Ma oskan oma mõtteid paremini edasi anda kirjateel, kui kellelegi näost-näkku jutustada, mis mu peakeses toimub. Kui ma mõtlen, et võiks ju panna vana hea barista töö maha ning tormata loomevaldkonda, siis mingi piire jääb siiski ette.

Kas ma olen piisavalt hea? Kas ma saaksin ikka hakkama? Kas ülikoolist saadud teadmistest piisab, et ennast läbi lüüa?

Need on need põhimurekohad, mida ma pole siiani suutnud lahendada. Tahaks küll olla kõva ajakirjanik, luua valget ajakirjandust, jätta mingisugune jälg maha, nagu seda on teined mitmed ja mitmed armastatud ajakirjanikud. Ma tean, et ma suudaksin, küll aga mitte praegu. Lisaks sellele, et ma kahtlen oma võimetes, pole mul lihtsalt aega. Kuna ma pean ise ennast elatama, siis tööl käimine= elatusraha, seega väikse koormusega töö tegemine pole mulle. Isegi, kui see annab mulle kogemusi, tutvusi ajakirjandusemaailmas ja julgust.

Kui nüüd mõelda nii, et kas see on seda väärt, kui ajad oma asja, aga teenid vähe või teed midagi, mis on totaalselt vastukarva, aga teenid paremini? Minu jaoks olnud juba mõttekohaks väga pikka aega. Unistusi on mul jalaga segada, üks neist olekski, et blogipesakesest saaks portaal, kus inimesed käiksid ja tuleksid välja targematena, kus toimuks inimestevaheline diskussioon ja suhtlus, vaidlused, arvamuste avaldamised. Millimallikas on küllaltki hell nimi sellisele tugevale projektile, kuid siiski. Unistus on unistus.

Kuid kuhu ma võiksin jõuda? Tippu! Ja kus ma praegu olen? Esimestel astmetel tipu poole. Mõni võib küsida, et kuule, miks sa üldse kirjutasid sellest? Mul võib-olla mingisugust filosoofilist vastust pole anda, küll aga kindel on see, et ma tahan mõne aja pärast seda kirjutist lugeda lootuses, et see on hirmus minevik ja ma pole juba esimestel astmetel, vaid poolel teel.

Saagu sellest kirjutisest mõttekoht mulle ja ehk isegi ka teile. Mina katsun pingutada viimasel kursusel, luua tutvusi ja olla kirjutamises nobe käpp. Teie aga tehke seda sama, sest ma usun, et usk endasse on edasiviiv jõud. Isegi, kui seda alati ei jagu suurteks sammudeks.

 

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply