PUDIPADI

Kus KOHAST need pagana ideed tekivad?!

oktoober 2, 2017



Üks öö voodis pikutades ja üritades pääseda unedemaale, jäin mõtlema, et kus kohast tulevad ideed. Käsi südamel, haarasin oma ideemärkmikust (loe: telefonist) raudhaardega kinni ja asusin mõtet arendama. Hiljuti alustasin Stephen King-i The Bazaar of bad Dreams lugemisega, kus King arutleb selle üle, kuidas, miks ja millistes olukordades ideed jõuavad tema mõistusesse ja seejärel paberile. Üsnagi huvitav lugemine, esiti selletõttu, et iga lühiloo epiloogis kirjanik jutustab, kuidas antud loo IDEE temani jõudis.

Mõtlesin, et kuidas siis ideed jõuavad minuni? Kirjutamist olen harrastanud algklassidest alates, alguses kirjutasin lihtsalt luuletusi. Teate küll neid väikeseid lapsi, kes kirjutavad neljarealise luuletuse emast ja armastusest ning õpetaja on vaimustuses? Mina olingi selline. Luuletusi oli toona lihtne kirjutada, piisas sellest, kui teise ja neljanda rea viimased sõnad riimuvad ja õpetaja oli rahul. Mida vanemaks sain, seda rohkem luuletused jäid kaugesse minevikku ning asendusid lühijuttudega (short fiction).

Jällegist, kunagi polnud mu “kirjanduslikel röögatustel” erilist struktuuri, püanti ega korralikku lõppu. Minu jaoks oli see tundmatu maa ja kui aus olla, ma isegi ei mõelnud sellele. Kirjutasin sellest, mis pähe tuli. Aga mis mulle pähe tuli?

Mis võinuks kümneaastasele tüdrukule pähe tulla? POISID! Olgu, mingisugusest kirglikust seksist ja lõpmatust armastusest mul toona teadmisi ei olnud, küll aga “armuvalu” tundsin ikka. Näiteks siis, kui üks poiss, kellega käisin koos jumalateenistusel, ei vastanud mulle tunnetes samaga. Kui mitte poistest, siis oli ka see hea kirjutamismaterjal, kui isa ei ostnud mänguasja, mida nii väga tahtsin. Mäletan väga hästi seda aega, kui oli populaarne kirjutada fan fiction-it oma lemmikartistidest, bändidest, kirjanikest ja nii edasi. Mitte et see praegu popp poleks, aga toona tundus see kuidagi.. loomulik. Igaüks, kes vähegi oskas sõnadega mängida, pani kokku armastusloo, mille peategelane oli autor ise ja otseloomulikult ka lemmikartist.

Praegu ei saaks öelda küll, et nende kirjutiste üle uhkust tunneks, kuid kogemus ikka.

Igal (hobi)kirjanikul on oma kindel viis, kuidas ideed teda külastavad. Mõnel tekivad need duši all olles ja elule mõtiskledes, mõni vajab konkreetset maailmast väljalülitumist ning ideede brain storm leiab algust ja mõni, sealhulgas mina, saab neid lausepakkidena.

Kunagi bussis sõites ja mõeldes oma mõtteid, tabas mind nagu välk selgest taevast hunnik lauseid. Mis lauseid, küsite? Kui üritasin seedida infokogumit, mis mulle sülle langes, avastasin, et need laused on ei miski muu kui omavahel seotud lõik. Lõik kirja pandud leidsin ennast mõttelt, kuidas lugu edasi arendada ning mis sellest saada võiks.

Näiteks tuleb pähe midagi sellist: “Kogu tema keha värises külmast, mis sisenes igast avast, ronis naha alla ja kraapis oma teravate küüntega igat tema rakku. Nii külm on, mõtles ta, nii kuradi külm.” Siit edasi hakkab ideeteostus, mis on omaette tsirkus. Olen üks nendest, kes PEAB loo kohe lõpuni kirjutama, muidu on see imal ja lendab prügikasti. See on ka põhjus, miks raamatut oleks mul väga keeruline kirjutada. Mõni kirjutab raamatut aastaid, parandab, lisab uusi fakte- mina pean aga ühe hooga valmis saama.

Ideed üldiselt tekivad sellest, mis mul parasjagu peas keerleb. Olen seda tüüpi inimene, kes mõtleb mingile teatud huvipakkuvale teemale mõnda aega, millest tulenevalt on kirjutised ka teemast inspireeritud. Näiteks kaheteistkümnendas klassis ühel eluperioodil tihti mõtlesin koolitulistamisele, miks see aset leiab.. ei, MIS toimub tulistaja peas? Mis teda ajendab? Kuidas seda ennetada? Kas seda saabki ennetada? Selle teemaga sündiski üks inglise keelne lühijutt, mille kirjutasin ühe hoobiga bussis. Laused jälle kerkisid ajusopist.

Selline ideede tekkimine on olnud juba minu reisikaaslane aastaid, seega ütlen ausalt, on väga raske midagi käsu peale enda sulest välja suruda. Kirjanduseõpetajad alati nentisid, et “Elisabeth, ma tean, et sa oskad hästi kirjutada, aga noh, see kord oli kuidagi.. väljapressitud.” Ilmselgelt. Küll aga kui oli hea päev, siis kirjand võis väga kergelt valmida ning olin endaga rahul, üldiselt muidugi mitte.

Vahel inimesed nendivad, et see või too kirjutab nii hästi, ta ideed on nii originaalsed ja.. tahaks samamoodi osata. Ütlen ausalt, ideed pole pea mitte kunagi originaalsed. Keegi on juba sellest kirjutanud ja sina oled järjekordne inimene, kellel on midagi öelda. Küll aga mis selle originaalseks teeb, on sinu enda arvamus, maailmavaade ja hoiakud antud idee suhtes. Mõni kirjutab koolitulistamisest sellises vaatepunktis, et tulistaja on räme oinas ja teised on tema ümber süütud. Lugu keskendukski sellele, kuidas koolitulistamine mõjus õpilastele. Mõni aga kirjutab tulistaja vaatevinklist, mis teda ajendas, kuidas ta selleni jõudis ja see on juba täiesti teine lugu.

Ideed (minu puhul) tekivad millestki inspireerituna ning edasi toimub teostus, kuhu lisan ennast. Nagu iga (hobi)kirjanik seda kipub tegema.

 

PS. Pilt pärit Google-st.

Kus kohast Teie oma ideed saate?

You Might Also Like

2 kommentaari

  • Reply Kristi Tilemann oktoober 3, 2017 at 00:09

    Kirjutad tõesti väga kaasahaaravalt ja sügavamõtteliselt. Sinu mõttemaailm käiks korraga nagu mitmest dimensioonist läbi. Teised blogijad kirjutavad pinnapealselt, et lihtsalt silmad käivad üle, väga mõtlema ei pea. 🙂

    Ma olin kirjasuleline vast 11-aastaselt. Kõikidel teistel oli siis juba sotsiaalmeedias mingi elu, mul polnud arvutitki, sõpru ka mitte. Klassikaaslastel oli ka muid tegemisi peale kooli. Või polnud mina väga huvitatud neist…

    Olin kodus väga produktiivne. Teised järgmine päev rääkisid, mida nad õhtul kellegiga msnis rääkisid. Mina selle õhtuga jõudsin joonistada, kaks lasteraamatut läbi lugeda, kodutööd ära teha jms, mis huvi pakkus. Ühel suvel lugesin pubekana 15 noorsookirjandust ära. Kirjutasin kirjandusõpetajale kõigist kokkuvõtte ja sain ühe lisa väga hea hinde boonuseks. 😀
    18-aastasena viskasin ära 12 päevikut, mida aastaid kirjutasin “tulevasele targemale minale”. Nii häbi oli lugeda juba esimesi ridu uuesti. Üks suur hala ainult- miks ma ühelegi poisile ei meeldi, kes mulle meeldib. 😀

    • Reply Elisabeth Rüütel oktoober 4, 2017 at 21:24

      Seda on väga tore kuulda! Eks püüangi lugejatele tuua kaasahaaravaid lugusid, sest muidu võib ju blogi üldse kinni panna 🙂
      Aga seoses kirjutamisega- kirjuta ikka praegu ka! Minu meelest kirjutamine on nii mõnus ja vabastav tegevus, alati ei peagi kusagile üles postitama, võid ka enda jaoks kirjutada! 🙂

    Leave a Reply