ARVAMUS & ARVUSTUSED

Lugu sellest, kuidas ma peaaegu “abiellusin”

juuni 25, 2017



Üks päev Maardus koju kõndides avastasin, et vastu kõnnivad ühed ja samad näod. Kogu aeg ja iga päev. Pähe tulid mõtted ka sellest, et mina olen ju veel noor (am I), seega vanem generatsioon, kes siin elab, on pealt vaadanud kuidas mina sirgun vanemaks ja kujunen (välimuselt) selliseks, nagu ma praegu olen. Samamoodi olen ka mina näinud, kuidas teised vananevad/saavad vanemaks.

See mõte viis omakorda selleni, et kui palju on mul kokkupuuteid võhivõõrastega siin üldse olnud. Elame siin aastast 2009, kui ema otsustas, et aitab Nõmme rahulikust elust ja on aeg kolida.. veel rahulikumasse kohta. Tegelikult Maardu kohta öelda rahulik on küllaltki suhteline, sest vaatamata väikesele linnale, on melu siin küll ja küll. Minu jaoks lõppes “rahulik” elu, kui tulin Pääsküla Gümnaasiumist üle Kallavere Keskkooli, sest noh, kodule lähemal ja ema kullisilm kuklas.

Sellega kaasnes muidugi tohutu suur muudatus mu elus, sest ma olin ometi õppinud Pääskülas esimesest klassist alates ning uude kooli tulemine oli pehmelt öeldes hirmus. Kartsin, et keegi ei võta mind vastu ja olen kogu aeg üksi. Läks aga teisiti ning üsna kiiresti kujunesid uutest ja tundmatutest klassikaaslastest head tuttavad ja mõnest sai veel parem sõber. See selleks.

Maardus helikiirusel kujunesid uued tutvused, linn ise ei tundunud enam nii massiivne, vaid pigem väike, sest iga linnaosa oli juba puust ja punaseks selgeks saanud ja kohti leida polnud enam nii raske. Mida aeg edasi, seda rohkem jäid unarusse vanad sõprused ning asemele kerkisid uued. Aeg läks veel edasi, kui vanadest sõpradest ei jäänud enam miskit muud alles kui “tere” kui kohtad tänaval. Aeg läks, mina kasvasin, arenesin, vanem generatsioon tundus jäävat ikka samasuguseks. Mina nende silmis ilmselgelt mitte.

Mäletan, kui veel õppisin Pääskülas ja iga hommik nagu vapper töömesilane sõitsin kooli, istus minu kõrvale bussis alati üks ja sama meesterahvas. Selline keskmist kasvu, näljase pilgu ja imeliku irvega mees. Selline, keda sa enda kõrvale istuma ei tahaks. Naljakas, et isegi kui bussis ei saanud istuma (mida juhtus üsna tihti), tuli ta kõrvale seisma. Sees küll käis iga kord vastik tunne läbi, aga mõtlesin, et issand ega buss ainult mulle pole, istugu inimene kus tahab. Asi jäi sinna paika.

Aastad edasi, meest nägin ikka justkui igal pool ja kogu aeg. Üks hetk hakkasin kahtlema oma vaimse tervise stabiilsuses ja mõtlesin, et ega ma teda endale ette ei kujuta? Kuidas saab olla nii, et üks ja sama mees jõlgub igal pool ringi, kuhu mina satun?

Realist minu sees lõi mulle piltlikult öeldes vastu pead (ehk isegi mitte piltlikult) ja tegi selgeks, et ma ei ole eriline printsess ja et ma saaksin aru, et inimene ELAB KA SIIN. Pidin jälle nõustuma, sest ega ma üksi Maardus tõesti ei ela.

Jõudis kätte aeg, kui õppisin ülikooli esimesel kursusel ning kolisin omaette elama ühiselamusse ja “oma võõra mehe” jätsin maha Maardusse. Kusjuures ise ei saanudki aru sellest, sest olin harjunud, et ta lihtsalt käibki mul kaasas. On mu vari kui võib nii öelda. Mingi aeg tulin emale külla ja kui olime poes oma käigud ära teinud, ootasime bussi, sest tekkis olukord “ma ei viitsi kõndida nii kaugele külm on ootame bussi”. Ema jutustas tuttavaga bussipeatuses ja mina läksin peatuse taha, et teha üks suits. Siis hakkas TÕELINE hardcore melu pihta.

Kui silmad telefonilt tõstsin, avastasin, et mind on ümbritsenud neli meest. Üks hakkas juttu tegema, kes tundus olevat nende hüäänikamba liider. Ülemisel hambareal paar hammast puudu, sellele vaatamata ilane irve näos ja ründav hoiak sees ütles ta mulle, et olen nüüd väljavalitud. Mina olin šokis, sest noh, kui ikka tõsine jurakas tuleb sinuga NIIVIISI juttu tegema, oled ikka šokis küll. Mõmisesin vastu midagi stiilis “palun mine ära ma ei taha olla su väljavalitu”. Teda see ei kõigutanud ja demonstratiivselt sirutas käe välja, näitamaks mulle enda selja taha.. SEDA SAMA MEEST, kes mind AASTAID jälitanud on.

Realist mu sees suri maha. Mina vist ka. 

Selgus, et mees on aastaid mind pealt vaadanud (kas tõesti), et tema arvates olen ma kujunenud väga ilusaks neiuks ning liidri arvates on aeg, et me leivad ühte patta paneks.

“Vqhodi za menja zamuzh, krasavica!” hüüatas “mu mees” mulle, kuid kuna purjus seisund pani piirded ühele põlvele langemisele ette, siis seda ei tulnudki. See hetk lõi minus VEEL üks isiksus välja, kelle kohta on mul ainult kaks sõna: liiga (kuradi) otsekohene. Ütlesin talle, et okei, väga tore, aga MINA vana pässi omale ei taha. Nüüd jätke mind rahule.

Iga teine neiu minu asemel oleks pigem plehku pannud, vait olnud, aga jumala eest mitte NII öelnud. Jõudsin ennast juba sada korda siunata öeldu pärast, kui märkasin nende reaktsiooni. Hetkeks oli see tuim, kuid siis nad hakkasid mu poole  lähenema. Paanika aina kasvas ja kasvas, käed värisesid ja klomp oli kurgus kinni. See samune meesarmuke sirutas juba oma vana ja krobelise käe mu poole, kui klomp asendus õhulaadungiga ning otse kõrist purskas “MAMAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA!”

Vaikus. Mehed taganesid. Suurte silmadega vaatasin kõrvale ning nägin, et ema oli millisekunditega kohal ning nagu tõeline vene naine hakkas neid paika panema. Vähemalt mulle tundus nii, sest ema ei jõudnud suud lahtigi teha, kui kambaliider lajatas talle, et tema on LIIGA vana ja neil on siin asi pooleli (minu jagamine).

Ema, julge naine nagu ta on, astus siiski vahele ning vihaselt nentis, et “kuradi pedofiil, tq kto takoi? Idi otsjuda!” (Pean mainima, et olin too hetk 19-aastane, aga ega see tõsi ole, et emade silmis oleme igaveseks väikesed põngerjad.)  Meeshakatis ikka ei tahtnud järele anda, aga siis sai emal mõõt täis ja teine hetk, mida mäletan, on minu eemale tõmbamine, ema moraalilugemine ning meeste taganemine. Pole mingi ime, et kui satud ekstreemsesse olukorda, on esimesed mõtted “emake, kallis, palun aita mind!”, sest kui su ema ei karda neljale mehele öelda, et nad on arulagedad ja põrgus on neile eriline koht, ei karda ta mitte midagi.

Peale seda intsidenti pole ma meest rohkem näinud. Küllap leidis ta omale uue “väljavalitu”, siiralt loodan, et siiski mitte. Nii mu “abiellumine” jäigi poolikuks ja üürikeseks, kuid noh, vast meelakkumine see meie kooselu poleks kohe kindlasti olnud.

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply