ARVAMUS & ARVUSTUSED

Imetegudest, naiselikkusest ja jumalikkusest ehk…

juuni 12, 2017



Filmid. Oh neid armsaid filme, mis toovad mingisuguse rõõmukiire ellu isegi siis, kui kõik tundub nii kole ja paha. See kord tahaksin rääkida ei millestki (kellestki) muust kui Wonder Woman. Võib-olla jäin natuke hiljaks, sest film linastus juba 10 päeva tagasi, kuid vaatamata sellele on elamus värske ja mõtteid on palju.

Ma olen alati olnud suur koomiksite fänn, kuid kuna meil riigis neid eriti poelettidel ei leia, siis tuli (ja tuleb) piirduda internetis lugemisega. Mõni võib langeda vaidlusesse, et (super)kangelased propageerivad mingisugust võimatut jõudu, sitkust, heatahtlikkust ja hea alati võidab kurja, kuid sellegipoolest on kangelased armastatud ning filme nendest tuleb aina juurde ja juurde.

Minu läbiaegade vaieldamatu lemmik on olnud Wonder Woman. Tema tegelaskuju loojad lähtusid sellest, et luua kangelane, kellele noored tüdrukud ja poisid vaataksid alt-üles ning kelle moodi nad tahaksid olla. Oli ka vaidlus, et luua meeskangelane iseloomuomadustega, nagu jõud, heatahtlikkus, tundlikkus, vaimukus, kuid lõpuks jäi plaan pidama naiskangelase peal.

Mind teeb see eriti õnnelikuks, sest on tüdrukuid, kes tahavad olla printsessid ja on tüdrukuid, kes tahavad olla iseseisvad, tugevad, empaatiavõimelised ja suure südamega kangelannad. Mina kuulun nende viimaste hulka (uhkusega).

Tänapäevamaailmas on naised aina rohkem seda masti, et tahetakse olla iseseisvamad ja sõltumatud ning jääda see juures naiselikeks ja hoolivateks.

Minnes aga filmi juurde, siis kus kohast üldse alustada. Esiteks ma ootasin seda filmi niivõrd kaua (aastaid isegi) ning lõpuks, kui eelmine aasta Batman vs Superman: Dawn of Justice tiitrite ajal selgus, et Wonder Woman ikka tuleb iseseisvana filmina, siis polnud mu õnnel piire.

Film on filmimisepoole pealt lihtsalt.. fantast. Värvid on küll sünged, kuid imelised vaated merele, mäestikele, linnadele on kirjeldamatud. Muusikarepetuaar läks täppi iga stseeniga ning filmioluga, Gal Gadot ON Wonder Woman ja nii see ka jääb (vähemalt seniks, kuni Gadot meie maailma oma tööga rõõmustab).

Ootasin pikisilmi neid stseene, kus imenaine võitleb ja otseloomulikult oli Kristjaniga debatt, et kas ta siis on.. jumalanna? Ja oh minu rõõmu, kui selleks ta osutuski. Kogu näitlemisoskus, filmitehnikad, montaaž, muusika, värvid, dialoogid- fantast! Idüll! Lihtsalt nii hea!

Ehkki võib tunduda, et ma kiidan filmi liigselt üle, siis tegelikult ma olengi täpselt nii palju sellest vaimustuses- ometi iga päev ei näe niivõrd ilusat naist niivõrd tugevas rollis. Iga tugevama stseeni ajal käisid mul läbi külmavärinad (heas mõttes) ning mõned hetked voolas paar pisarat mööda põski alla (pole mingi ime). Võin öelda nii palju, et kriitikud on siiani tõsimeeli vaimustuses ning film OLI väärt ootamist.

Patty Jenkins tegi kõvatööd filmi loomisel ning loodetavasti on temalt lähitulevikus veel oodata nii mõnigi korralik ja vapustava stsenaariumiga film. 

Kuna ma ei taha eriti detailidesse laskuda ning ära rikkuda võimalik kinoelamus, soovitan seda lihtsalt soojalt vaatama minna (eriti tore oleks, kui on keegi hingelähedane kaasas, kellel käest kinni hoida). Film paneb mõtisklema tõelise armastuse, eneseohverdamise ning sõja keerukuse ja traagilisuse üle. Tõeline kompott asjadest, millele iga inimene aeg-ajalt peaks ennast leidma mõtlemast.

Režissöör: Patty Jenkins

Osades:

Gal Gadot, Chris Pine, Robin Wright

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply